Harva kui haridus- ja teadus­ministeeriumile lasteaed meelde tuleb, aga kui tuleb, siis midagi head sealt loota ei ole.

Küll tühistatakse juba vastuvõetud seadusemuudatused lasteaednikele palkade riigieelarvest maksmise kohta (1999, 2004), küll kärbitakse programmi „Igale lapsele lasteaiakoht” raha, mis alandas märgatavalt lasteaiaõpetajate vahepeal juba kooli nooremõpetajaga võrdsustunud palku, küll topitakse rühma seadusest hoolimata „tingimuste olemasolul!” 24 last (mil­lised need tingimused peavad ole­ma, ei ütle keegi), küll loobutakse lasteaiaõpetajale õpetajaväärilise 56-päevase puhkuse võimaldamisest.
Lasteaiaõpetaja on praegu ainuke haridustöötaja, kelle puhkus on 42 päeva, kuigi kvalifikatsiooni- ja sisehindamise nõuded on koolidega samad, väikest hingetõmmet lubavad vaheajad ja vahetunnid meil puuduvad. Lisaks peavad lasteaiaõpetajad – jumal ise teab, miks – tagama õppetöö ka suvisel ajal. Vaene lasteaialaps ei tohi hetkekski puhata ja lihtsalt mängida.
27. jaanuari Postimehest lugesin häm­mastusega, et ka siis, kui koolilapsed 20-kraadise külmaga kodus sooja teki all magavad, peavad lasteaialapsed kaks korda päevas õues viibima. Mõned ametnikud on vist oma soojas kontoris üle kuumenenud.
Nagu sellest oleks veel vähe, i-le paneb täpi kavandatav seadusemuudatus 679 SE, mis lubab ühte lasteaiarühma panna eri vanuses lapsi 3.–7. aastani ja liitrühma 1,5–7-aastasi.

Ühed roomavad, teised veerivad
Meede olevat selleks, et leevendada lasteaiakohtade põuda – kui vanemas rühmas koht olemas, võib sinna ka sõimeealise lapse võtta. Arusaamatu, miks seda vaja on, sest ka kehtiv seadus lubab võtta liitrühma 18 + 2 eri vanuses last.
Kavandatav muudatus toob kaasa selle, et eri vanuses laste arvu rühmas tõstetakse 24-ni ja liitrühmades on lapsed sõimest koolini, ühed roomavad, teised õpivad lugema. Lisaks  veel osaajaga käijad, keda võib nimekirja võtta seadusjärgsest arvust rohkem. Kuidas saab alushariduse omandada laps, kes käib lasteaias ainult õhtupoolikul, kaks korda nädalas või koguni üle nädala?
Riigikogu infotunnis Peeter Kreitz­bergi küsimustele vastates käis minister nagu kass ümber palava pudru ja hämas midagi juhatajate otsustamisõigusest. Kuid juhataja on vaid tööandja (omavalitsuse) esindaja ja kes maksab, tellib muusika – õpetajatel pole neilt toetust oodata. Kahjuks on alushariduse juhtide ühendus olnud eelnõu üks algatajaid, aidanud seda mahalaitmise asemel teha. See seletab juhatajate kiidulaulu ajakirjanduses – nende töökoormus ju ei tõuse.
Haridusministeeriumis tavatsetakse tuua näiteks põhjamaade lasteaedade kogemusi, kuid nagu ikka, unustatakse targu ära nende võrreldamatult paremad tingimused, mida meil pole.
See on haridusministeeriumi järje­kordne kummardus omavalitsustele, kes hädaldavad kohtade nappuse, raha­puuduse jms pärast ning nuhtlevad tagajärjed lasteaedade kaela. Minister aga võib raporteerida laste­aiakohtade järjekorra probleemi lahendamisest. Tehtud!
Õigustatakse aga seda sammu 1. septembril 2008 jõustunud koolieelse lasteasutuse riikliku õppekavaga, mis sätestab põhimõtteks lapse individuaalsuse ja tema arengupotentsiaali arvestamise. Õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel ja läbiviimisel arvestab õpetaja iga lapse võimeid, keelelist ja kultuurilist tausta, vanust, sugu, terviseseisundit jms – seega ei oma tähtsust rühmade liigitus laste vanuse järgi. Vastupidi, laste sotsiaalsete oskuste arengule tuleb kasuks viibimine ühiskonna mudeli taolises rühmas, kus on lapsed eri vanuses, erinevate huvide, vajaduste ja võimetega.

Paberil kena, praktikas keeruline
Igal vanuserühmal on oma päevakava ja õppekavas erinev arv tegevusi, osa neist saab ühitada, osa mitte, eraldi tegelemist ei võimalda aeg, sest hom­mikusest aktiivsest ajast 9–13-ni peab ka tund aega õues viibima ja sööma. Suuremate ning väiksemate lõunasöök ja uinak algavad eri ajal, sest pisemad vajavad pikemat puhkust. Samuti ei jõua nad ära oodata, millal suuremate tegevus lõpeb, vaid nõuavad tähelepanu kohe, siin ja praegu. Õhtune aeg on huviringide, individuaalse töö ja mängimise päralt, ühistegevusi sellele ajale planeerida ei saa.
Kavandatav muudatus on juba äraproovitud pererühmade variant, mis  hariduslikust küljest on täiesti sobimatu – laste­aed on haridusasutus, mitte lastehoid.
Lisaks suureneb õpetaja kirjalike tööde maht just nii mitu korda, kui mitmes vanuses lapsed tal rühmas on, sest igale vanuserühmale on vaja koostada aasta õppekava, teha kuuplaane, kokkuvõtteid, analüüse, osaajaga lastele individuaalseid õppekavu jne. Tahtmatult tuleb võtta lisaaega lastega tegelemise arvelt. Kui tahetaks koolis liitklasse moodustada või õpetajal normtundide arvu tõsta, tõuseks lärm taevani, lasteaiaõpetajate koormust suurendatakse ühe suletõmbega mitu korda ajal, mil paljude omavalitsuste lasteaedades on palku kärbitud 10–15% – ja keegi ei protesteeri!
Isegi kui uskuda eelnõu autoreid, et see on üksnes võimalus neile, kes seda vajavad, tekib küsimus, kes kompenseerib õpetajale töökoormuse tõusu.

Vanemad peaksid lapsi kaitsma
Selge on see, et õppetöö kvaliteeti see muudatus ei tõsta, elukauge ametnik võib ju sinisilmselt rääkida eri vanuses laste vastastikku arendavast mõjust, kuid vastastikku segav mõju suureneb võrdeliselt laste arvu suurenemisega rühmas. Kooliks ettevalmistus kannatab kindlasti. Mõni lisakoht ei korva seda kahju, kui õpetajal ei jätku aega õppekava täitmiseks, individuaalsest tööst rääkimata. Siin on suur roll hoolekogudel, neile on seadusega antud õigus otsustada laste arvu üle rühmas.
Seoses uute lasteaedade ehitamisega on Tartus tekkinud väga suured erinevused lastehoiu tingimustes, uute normide järgi ehitatud lasteaedades on rühmas kaks korda rohkem ruumi, lisaks söögituba ja ruumid eri tegevuste tarvis. Kuid 24 last surutakse ka sellistesse rühmadesse, kus kogu päevane tegevus toimub ühes toas. Eriti hulluks läheb asi siis, kui sinna topitakse veel eri vanuses lapsed.
Soovitan hoolekogudel ja lasteaednikel julgemalt nõuda lastele normaalsemaid tingimusi ja mitte soostuda tingimustele mittevastavatesse rühmadesse vastu võtma seadusjärgsest arvust rohkem lapsi. Kutsun laste­aednikke avaldama riigikogu kultuurikomisjonile häälekamalt arvamust kavandatava seadusemuudatuse kohta.
Lasteaed peab jääma turvaliseks ja lapsesõbralikuks, mitte kohaks, mille arvelt lahendatakse ühiskonna kitsaskohti.

Allikas: Eesti Õpetajate Leht, 19.märts 2010